Veeõitsengud.

Picture
Joon 21. Sinivetikatest põhjustatud veeõitseng.
Veeõitseng on vees esinevate planktonvetikate vohamine, mille tagajärjel vesi omandab ebaloomuliku värvuse ja lõhna. Veeõitsengud võivad esineda nii järvedes, jõgedes kui ka meredes ja ookeanides. Õitsengud esinevad tavaliselt soojal aastaajal, kuid mõnikord võib neid täheldada ka külmal aastaajal. On kindlaks tehtud isegi jää-aluseid õitsenguid. Õitseng võib alata ja lõppeda väga järsku.
Veeõitsengu puhkemiseks on vaja:
  • toitesoolade rohkust vees.
  • kõrget veetemperatuuri (20-25° C).
  • tuulevaikset ilma.
Sinivetikate massiliseks arenguks on tähtis lämmastiku ja fosfori sobiv vahekord (N:P suhe), mis tugeva õitsengu ajal on tavaliselt alla 10.
Õitsengu lõppedes toimub vetikarakkude kasvukiiruse järsk vähenemine, mille põhjustavad halvenenud valgustingimused või ilmaolud, toiteainete ammendumine (eeskätt N, P, Fe) või enesemürgitus mõne ainevahetusprodukti liigse kogunemise tõttu. Surnud vetikarakud langevad veekogu põhja või lagunevad veekihis. Sinivetikate õitsengutega kaasneb palju probleeme: kahjustada saab muu vee-elustik, k.a. kalad, häiritud on puhkemajandus ja inimeste tervis.

Läänemeres on veeõitsengutele vastuvõtlikumad jõesuudmed, upvellingu (toiteaineterikka süvavee kerge) piirkonnad ning erinevate veemasside kokkupuutealad e. frondid. Potentsiaalselt mürgiseid vetikaliike on kümmekond. Eesti rannikumeres esinevad õitsengud nii Soome lahes kui ka Väinamere piirkonnas. Siin võivad õitsenguid põhjustavad peamiselt 4 liiki:
1. Nodularia spumigena: esineb arvukamalt Läänemere avaosas. Liik produtseerib maksamürki nodulariin. Soomes on koduloomad korduvalt surnud nodulariinimürgitusse. Analoogseid juhtumeid on täheldatud ka Eestis. Inimesed pole siiani tõsiselt haigestunud.
2. Aphanizomenon sp. ('baltica'): esineb arvukalt rannikumeres. Läänemeres pole toksilisus tõestatud.
3. Planktothrix agardhii: esineb eriti Soome lahe idaosas. Liik on võimeline produtseerima maksa- ja närvimürke.
4. Microcystis aeruginosa: Soome lahe idaosas ja Eesti madalates lahtedes.

 
Mageveekogudes põhjustavad õitsenguid enamasti perekonnad Microcystis, Aphanizomenon, Dolichospermum, Planktothrix ning Gloeotrichia echinulata. Sügavates rohketoitelistes järvedes võivad sinivetikad vohada ka mitme meetri sügavusel. Eesti järvedes on veeõitsengutega seotud üle 20 sinivetikaliiki.

Mürgised sinivetikad.

Paljud sinivetikaliigid eritavad toksiine, mis satuvad vette eelkõige vetikate lagunedes. Füsioloogiliselt võib mürke jagada:
1. Hepatotoksiinid e maksamürgid.  
2. Neurotoksiinid e närvimürgid.
3. Dermatotoksiinid e nahamürgid.

1. Hepatotoksiinide hulka kuuluvad:
  •     Mikrotsüstiinid (erinevaid keemilisi variante kindlaks tehtud 71). Neid toodavad Microcystis, Anabaena (Dolichospermum), Nostoc, Anabaenopsis, Planktothrix ja Oscillatoria. Mikrotsüstiine on kindlaks tehtud mitmes Eesti järves (Tamula, Pühajärv, Ahitse). Peipsi järve kaldaveest on leitud väga kõrgeid mikrotsüstiini sisaldusi.
  •     Nodulariinid (erinevaid keemilisi variante kindlaks tehtud 9). Neid toodab Nodularia.
  •     Tsülindrospermopsiinid (erinevaid keemilisi variante kindlaks tehtud 3). Neid toodavad Cylindrospermopsis, Aphanizomenon ja Anabaena.

Maksamürkide põhjustatud haigussümptoomid on seedehäired, oksendamine, pikemal kokkupuutel ka maksakahjustused. On leitud, et maksamürgid soodustavd ka vähkkasvajate teket. 

2. Neurotoksiinide hulka kuuluvad:
  • Anatoksiin-a (erinevaid keemilisi variante on kindlaks tehtud 5).  Neid toodavad Anabaena (Dolichospermum), Oscillatoria, Aphanizomenon ja Rhaphidiopsis.
  • Anatoksiin-a (s) (erinevaid keemilisi variante on kindlaks tehtud 1). Mürki toodab Anabaena.
  • Saksitoksiinid (erinevaid keemilisi variante on kindlaks tehtud 20). Mürke toodavad Aphanizomenon, Anabaena, Cylindrospermopsis ja Planktothrix.

Neurotoksiine sisaldava vee tarbimine võib põhjustada lihasvalu, hingamistakistust, raskemal juhul ka krampe ja halvatust.

3. Dermatotoksiinide hulka kuuluvad:
  • Lyngbya-toksiin-a (erinevaid keemilisi variante on kindlaks tehtud 1). Mürki toodavad Lyngbya, Schizothrix ja Oscillatoria.
  • Aplüüsia-toksiinid (erinevaid keemilisi variante on kindlaks tehtud 2). Mürki toodavad Lyngbya, Schizothrix ja Oscillatoria.

Dermatotoksiinid põhjustavad nahaärritusi (sügelemine, punetus, villid). Lööve võib tekkida vees suplemise tagajärjel või mürke sisaldunud veest püütud kala süües.

Ühe ja sama sinivetikaliigi mürgisus võib varieeruda. Mis tingimustes vetikas mürgiseks muutub, pole täpselt teada. Katsetingimustes on leitud, et nendeks võivad olla toiteainete puudus, valguse vähesus või üleküllus.
Mürgituse võib sinivetikatest saada peamiselt suu kaudu. Täiskasvanutel on tõsiseid mürgitusi esinenud harva. Lapsed on haavatavamad, sest tõmbavad sagedamini vett suhu. Kergemad mürgitusnähud kaovad tavaliselt 4-5  päevaga. Mürgitusi on juhtunud ka kodu- ja lemmikloomadega. On teada juhtumeid planktontoiduliste kalade mürgitustest.