Avameres
Avameres, eriti troopilistes ja subtroopilistes piirkondades domineerivad pikotsüanobakterid (mõõtmed <2 μm). Liigid on levinud toiteainetevaestes piikondades. Sinivetikate kasvu avameres mõjutavad kõige sagedamini lämmastik (N), fosfor (P) ja nende vahekord (N:P), kuid väga sageli ka raud (Fe), magneesium (Mg) ja molübdeen (Mo). N on oluline aminohapete, nukleiihapete ja valkude koostises ning ATP-s. Eelistatult omastavad vetikad N ammoonium-ioonina, sest see on kõige ökonoomsem, kuna nitritid ja nitraadid tuleb eelnevalt redutseerida. Aeroobses tsoonis on ammooniumi sisaldus tavaliselt madal ning fütoplankton, incl. sinivetikad kasutavad nitraate. P on vajalik rakumembraanides, nukleiinhapetes ning ATP-s. Eelistatult omastavad vetikad P ortofosfaatidena. Fütoplanktonile optimaalseks keskmiseks N:P vahekorraks peetakse atomaarset suhet 16:1. Fe on fotosünteesi protsessides osalevate ensüümide kofaktor. Mg on keskne aatom klorofülli molekuli koosseisus. Mo on lämmastiku fikseerimise protsessis osaleva ensüümi nitrogenaas kofaktor.
Sagedamad perekonnad avameres on:
Avameres, eriti troopilistes ja subtroopilistes piirkondades domineerivad pikotsüanobakterid (mõõtmed <2 μm). Liigid on levinud toiteainetevaestes piikondades. Sinivetikate kasvu avameres mõjutavad kõige sagedamini lämmastik (N), fosfor (P) ja nende vahekord (N:P), kuid väga sageli ka raud (Fe), magneesium (Mg) ja molübdeen (Mo). N on oluline aminohapete, nukleiihapete ja valkude koostises ning ATP-s. Eelistatult omastavad vetikad N ammoonium-ioonina, sest see on kõige ökonoomsem, kuna nitritid ja nitraadid tuleb eelnevalt redutseerida. Aeroobses tsoonis on ammooniumi sisaldus tavaliselt madal ning fütoplankton, incl. sinivetikad kasutavad nitraate. P on vajalik rakumembraanides, nukleiinhapetes ning ATP-s. Eelistatult omastavad vetikad P ortofosfaatidena. Fütoplanktonile optimaalseks keskmiseks N:P vahekorraks peetakse atomaarset suhet 16:1. Fe on fotosünteesi protsessides osalevate ensüümide kofaktor. Mg on keskne aatom klorofülli molekuli koosseisus. Mo on lämmastiku fikseerimise protsessis osaleva ensüümi nitrogenaas kofaktor.
Sagedamad perekonnad avameres on:
Joon. 15. Prochlorococcus sp.
1. Prochlorococcus.
Mõõtmetelt kõige väiksem (0,5-0,8 μm) teadaolev sinivetikas. Sisaldab lisaks klorofüll a ka klorofüll b. Esmasleiud 1986.a. Sargasso merest ja Vahemerest. Domineerib oligotroofsetes vetes. Arvukas Punases meres: eufootilise kihi ülemises (0-70 m) ja alumises osas (60-150 m).
Mõõtmetelt kõige väiksem (0,5-0,8 μm) teadaolev sinivetikas. Sisaldab lisaks klorofüll a ka klorofüll b. Esmasleiud 1986.a. Sargasso merest ja Vahemerest. Domineerib oligotroofsetes vetes. Arvukas Punases meres: eufootilise kihi ülemises (0-70 m) ja alumises osas (60-150 m).
Joon. 16. Synechococcus sp
2. Synechococcus.
Raku pikkus 1,5-20 μm, laius 0,4-1,6 μm. Rakud piklik-ovaalsed või silindrikujulised, vahel kergelt kõverdunud. Leitud maailmamere kõikidest piirkondadest v.a. Antarktika, kuid enamus liike eelistab toiteaineterikkamaid parasvöötme ja subtroopika meresid. Perekonnas ca 30 liiki. Põhjustab veeõitsenguid Punase mere upvellingu piirkondades. Mitmed liigid esinevad ka magevees. Mageveeline liik S. elongatus tüvi PCC 7942 on tuntud kui mudel-organism molekulaarbioloogilistes uuringutes.
Raku pikkus 1,5-20 μm, laius 0,4-1,6 μm. Rakud piklik-ovaalsed või silindrikujulised, vahel kergelt kõverdunud. Leitud maailmamere kõikidest piirkondadest v.a. Antarktika, kuid enamus liike eelistab toiteaineterikkamaid parasvöötme ja subtroopika meresid. Perekonnas ca 30 liiki. Põhjustab veeõitsenguid Punase mere upvellingu piirkondades. Mitmed liigid esinevad ka magevees. Mageveeline liik S. elongatus tüvi PCC 7942 on tuntud kui mudel-organism molekulaarbioloogilistes uuringutes.
Joon. 17. Synechocystis sp.
3. Synechocystis.
Mõõtmed 0,7-30 μm. Rakud ümar-ovaalsed. Perekonnas ca 20 liiki, paljud planktilise eluviisiga. Võivad põhjustada veeõitsenguid. Mitmed liigid esinevad ka magevees.
Mõõtmed 0,7-30 μm. Rakud ümar-ovaalsed. Perekonnas ca 20 liiki, paljud planktilise eluviisiga. Võivad põhjustada veeõitsenguid. Mitmed liigid esinevad ka magevees.
Joon 18. Trichodesmium sp.
Ülal koloonia, all niidid.
Lisaks pikotsüanobakteritele esineb meres sageli veel
4. Trichodesmium (ingl. k. 'sea sawdust', eesti k. 'mere saepuru'). Levinud troopilistes ja subtroopilistes oligotroofsetes maailmamere piirkondades (Kariibi meri, Austraalia rannik, Punane meri).
100-200 vetikaniidist koosnevad kolooniad võivad olla silmaga nähtavad. Rakkudes sisalduva fükoerütriini kõrge sisalduse tõttu on niidid punaka värvusega. Niitidel puuduvad heterotsüstid, kuid esinevad teatud rakkude kogumikud (ingl. k. diazocytes), mis võivad talitleda sarnaselt heterotsüstidele, produtseerida ensüümi nitrogenaas ja osaleda õhulämmastiku fikseerimisel. Perekonnas on 9 liiki. Liigid võivad põhjustada ulatuslikke, potensiaalselt mürgiseid veeõitsenguid (ingl. k. red tide). Tuntuim liik: T. thiebautii.
Litoraalis
Litoraalis esinevad lisaks tõelistele ehk euplanktilistele liikidele palju pseudoplanktilisi liike perekondadest Calothrix, Phormidium, Oscillatoria, Gloeothece, Rivularia jt. Liigid satuvad veesambasse veekogu põhjast või veetaimedelt vee liikumise tagajärjel.
4. Trichodesmium (ingl. k. 'sea sawdust', eesti k. 'mere saepuru'). Levinud troopilistes ja subtroopilistes oligotroofsetes maailmamere piirkondades (Kariibi meri, Austraalia rannik, Punane meri).
100-200 vetikaniidist koosnevad kolooniad võivad olla silmaga nähtavad. Rakkudes sisalduva fükoerütriini kõrge sisalduse tõttu on niidid punaka värvusega. Niitidel puuduvad heterotsüstid, kuid esinevad teatud rakkude kogumikud (ingl. k. diazocytes), mis võivad talitleda sarnaselt heterotsüstidele, produtseerida ensüümi nitrogenaas ja osaleda õhulämmastiku fikseerimisel. Perekonnas on 9 liiki. Liigid võivad põhjustada ulatuslikke, potensiaalselt mürgiseid veeõitsenguid (ingl. k. red tide). Tuntuim liik: T. thiebautii.
Litoraalis
Litoraalis esinevad lisaks tõelistele ehk euplanktilistele liikidele palju pseudoplanktilisi liike perekondadest Calothrix, Phormidium, Oscillatoria, Gloeothece, Rivularia jt. Liigid satuvad veesambasse veekogu põhjast või veetaimedelt vee liikumise tagajärjel.
Joon. 19. Aphanizomenon sp.
Riimvees
Läänemeres
Läänemere fütoplanktonis esinevad arvukalt seltsi Chrococcales kuuluvad perekonnad Aphanocapsa, Cyanodictyon, Snowella, Woronichinia jt. Seltsi Oscillatoriales esindajatest on arvukamad Planktolyngbya ja Pseudanabaena ning seltsi Nostocales esindajatest Dolichospermum lemmermannii, Nodularia spumigena ja Aphanizomenon sp. Sinivetikad domineerivad Läänemeres suve teisel poolel. Soodsate keskkonnatingimuste korral põhjustavad nad ulatuslikke veeõitsenguid, milledest osa võivad olla toksilised.
Läänemeres
Läänemere fütoplanktonis esinevad arvukalt seltsi Chrococcales kuuluvad perekonnad Aphanocapsa, Cyanodictyon, Snowella, Woronichinia jt. Seltsi Oscillatoriales esindajatest on arvukamad Planktolyngbya ja Pseudanabaena ning seltsi Nostocales esindajatest Dolichospermum lemmermannii, Nodularia spumigena ja Aphanizomenon sp. Sinivetikad domineerivad Läänemeres suve teisel poolel. Soodsate keskkonnatingimuste korral põhjustavad nad ulatuslikke veeõitsenguid, milledest osa võivad olla toksilised.
