Paljunemine

Picture
Joon. 3. Raku jagunemine ja baeotsüütide teke.
Sinivetikatel esineb ainult sugutu paljunemine. See toimub rakkude pooldumise, kolooniate jagunemise või trihhoomide fragmenteerumise teel. Kui kokkoidse ehitustüübiga sinivetikatel toimub rakkude jagunemine kiiresti ja tütarrakud ei jõua emaraku mõõtmeid saavutada, siis tekib suur hulk väikesi rakke - nanotsüüte (ingl. k. nanocytes). Kui aga emarakk suureneb ja selle sees toimub paljukordne jagunemine (ingl. k. multiple fissum), siis selliseid väikseid tütarrakke nimetatakse endospoorideks ehk baeotsüütideks (ingl k. baeocyte). Viimased vabanevad emaraku lõhkemisel.
Niitja ehitustüübiga sinivetikatel toimub trihhoomide fragmenteerumine ning moodustuvad lühikesed, enamasti 5-15 rakust koosnevad 'jupid' - hormogoonid. Hormogoonid tekivad kahesugusel viisil:
  1. Teatud vegetativsete rakkude (ingl. k. necridic cells) kärbumise tulemusena.
  2. Trihhoomis oleva ühe raku pooldumise tulemusena, millele järgneb fragmentide lahknemine.
Siiski võib sinivetikatel toimuda ka geneetilise informatsiooni vahetus rakkude vahel ehk geneetiline rekombinatsioon. Kas ja millises ulatuses see looduses toimub, ei ole päris selge, kuid eksperimentaalsetes vetikakultuurides teostatakse seda kas geneetilise informatsiooni transformatsiooniga või rakkudevahelise konjugatsiooniga.
  1. Transformatsioonil viiakse lühikesed DNA lõigud (plasmiidid) vetikakultuuri, kus nad lülitatakse vetikarakkudesse ja nad võivad seal integreeruda olemasoleva DNA-ga.
  2. Konjugatsioonil toimub 2 vetikaraku liitumine ja nende vahel toimub DNA fragmentide vahetus, kusjuures jälle need ülekantud fragmendid võivad integreeruda olemaolevasse DNA-sse.
Mõlemad protsessid tagavad geneetilise muutlikkuse suurenemise. Ideaalsetes tingimustes võib sinivetika rakk paljuneda 1-2 korda päevas.